„Segased“ juubeldasid Reolas kultuurielule võimsa hoo sisse

 29.novembril oli Reola kultuurimajas põnevusega oodatud pidu – Reola segarühm (ehk kodukeeli segased) pidas oma 40. sünnipäeva. Meeleolu loomiseks jooksis juubelile kogunejate ees kinolinal video rühma nooruspäevist, kus näha omaaegset grupi loojat ja juhendajat Aino Kansveini tantsutrenni tegemas, aga ka läbilõiget segaste tegemistest lägi aastate. Hoogne kava, mis seejärel kokkutulnuile ette tantsiti, oli mõnus vaadata – ja pani imestama, kui vastupidavad on meie tantsijad! Ainsaks hingetõmbehetkedeks tantsunumbrite vahele olid need, mil õhtujuht Üllar Nooska omameheliku muhedusega rühma eluloolisi andmeid tutvustas. Ja üha uuesti tulid muhumustrilised tantsijad kultuurimaja sammassaalist parketile, nakatva elurõõmu ja kaasahaarava lustiga järjekordseid tantsutiire publikule ette tantsima. Juhendaja Kalli Irdi põselohukestega naeratus tundus ülejäänutegi nägudele levivat – ei mingit märki väsimusest või õhupuudusest! Alles siis, kui tantsunumbrid ette tantsitud ja küllakutsutute õnnitlusi kuulati, hakkas noorikute nägudel rõõsa õhetus levima... Õnnitlusi oli ärateenitult palju, siiralt hea meel on, et tunnustuse pälvis ka rühma fotokrooniku Eino Mutso tänuväärne töö nii segaste endi kui kõigi rühmaga kokku puutuvate gruppide tegemiste jäädvustamisel. Ka „Olevik“ on mõnigi kord Reola segarühma koduleheküljelt faktitäpsustusi nõutamas käinud või lugude ilmestamiseks tarvilisi pilte laenutanud. Loomulikult kamandas Kalli seegi kord kõik endised ja praegused tantsijad põrandale, tantsude tantsu „Tuljakut“ esitama. Ega keegi jänni küll tundunud jäävat, kõik „kiigud“ ja keerutamised said tehtud ja oh seda lusti kõige selle juures! Kogu pika peoõhtu jooksul valitses saalis eriliselt hea ja mõnusalt kodune atmosfäär, südamlik ja samas lustakas ning vallatu. Arvata võib, et paljudki olid algusest peale ootusärevalt valmis üllatusteks. Ega need tulemata jäänud. Kui eelmisel juublipeol tantsisid mehed vaimukat „Setu breiki“, siis seekord olid üllatajateks hoopis naised! Tuttuutes linastes kleitides tantsunaiste etteastumine võeti väga hästi vastu, tants läks lausa kordamisele! Kuluaaridest oli kuulda, et midagi oli esialgu veel kavas olnud, aga seda põnevam on järgmist juubelit oodata. Segastel on palju sõpru, kes olid peole tulnud, korraks jõudis õnnitlusi tooma ka Torma naisrühm, kes samas ka edasi pidi tormama... Lustakate kriipsujukudega taldrikud rändasid segastelt tänu ja lugupidamise märgiks paljude peololijate kodudesse. Sõnatu, siiras ja ääretult südamlik oli see kalli, mile Kalli Ird tegi oma eelkäija Aino Kansveini pojale Karelile. Eks olnud ju Karel tunnistajaks selle rühma esimeste tantsusammude juures, kuigi ta ise väitis seda mitte mäletavat – oli ta ju siis vaid mõnekuune! Pidu oli nii armsalt äge ja läbimõeldult ette valmistatud, samas vabameelselt üleannetu, et küllap käis paljudel peast läbi mõte – juubeldaksid need segased ometi tihedamini! Seda juttu, mida nad aeg-ajalt ikka võtavad rääkida, et see hooaeg veel ja siis enam mitte, ei taha ega saa vist küll keegi uskuda. Ja nagu õhtujuht väitis, on tantsijate keskmine vanus aastat jätkuvalt 42, nagu eelmisel ja üle-eelmisel juubelilgi. Segarühmas tantsitakse perekonniti ja nad ise on kui üks pere, kus lustitakse ühist rõõmu ja murtakse ühist muret, probleemid, kiui neid juhtub olema, lahendatakse isekeskis ja ühiselt peetkse au sees oma seltskonna mainet.

Ikka kerget tantsujalga ja palju sõpru teile, segased!
 MAIRE HENNO