Sellesuvine reisisiht Šveits sai juba varakult otsustatud. Eelmistest kordadest erinev sõiduaeg tingis aga selle, et meie reisiseltskond oli veidi väiksem kuna kodumaale jääjatel oli palju jaanipäevaeelseid asjaajamisi.

Meie, kes me minna saime, sättisime varavalges kotid OleRai bussi ja alustasime teekonda põhja poole! Tartu- Tallinn, Tallinn- Pärnu ehk siis miks otse minna kui ringiga kah saab. See polnud aga midagi, sest ees ootasid Baltimaad koos kohustusliku lõunapeatusega Leedu 19. kilomeetril ja Poola. Hilisõhtuks jõudsime Varssavist läbi hotelli "Baron". Reisiseltskond, giid Ivi ja bussijuhid Raivo ning Andrus (ja muidugi ka buss) olid läbinud edukalt esimesed 1187 kilomeetrit.

Teine sõidupäev mõõdus enamjaolt väikeste vahetuspeatustega Poolat läbides. Külastasime Czestochowas paavst Johannes Paulus II seotud klooster- kirikut Jasna Gora, suurimat palverännakute paika. Edasisõiduks valiti tee läbi Saksamaa Regensburgini, kus meid ootas hotell "Haselbach" kosutava öö ja korraliku hommikusöögiga.

Hommikused tunnid kolmandal reisipäeval kulusid Lõuna- Saksamaal ja Austria nurgakeses. Pärastlõunal jõudsime väikeriiki Liechtenstein, kus esmalt sõitsime mägikülla Malbun ja vaatasime, kuulasime esitlust röövlindudest. Pealinn Vaduz pakkus meist mitmetele taaskohtumist. Lõbus rongisõit vahva juhi ja eestikeelse linnatutvustusega viis meid vürstlikku veiniaeda. Saime maitsta ainulaadset punasest viinamarjasordist valmistatud punast ning samuti valget veini. Mõnus surin peas ja kingitud veiniklaas kotis, oli hea jätkata teekonda Šveitsini. Imelised mäed, orud, järved, jõed, külad ja linnakesed! Perehotell "Frohsinn" Erstfeldis sai meie Šveitsi- ööde majutuspaigaks.

Neljandal reisipäeval nägime Šveitsi looduse eripalgelisust ja saime sõita mitmete mägisõidukitega (mägirongid, suured ja väikesed gondlid, kelgud, funikulöörid). Reichenbachi kosk ( kõrgus 120 m), Aare jõe kanjon (1400 m pikk, 200 m kõrge), Pilatuse mägi (2342 m) pakkusid igaühele meist oma elamuse: pulbitsev vesi, järsud kiviseinad , karge õhk, väikesed lilled, kaunid vaated, pilvepiir, lumelaigud, mäetipud, vihisev tuul, särav päike... Õhtune soojus võttis meid vastu Luzerni linnas, Lõvimonument, kaetud sillad ja maalingutega majad. Väsinud aga õnnelikena istusime „koduhotellis“ õhtusöögilauda.

Reis on jõudnud keskpunkti. Sõidame kitsastel ja käänulistel mägiteedel peaaegu 2500 m kõrgusele Furka kurule. Taaskohtumine lumega(polegi ammu näinud) paneb paljusid kilkama. Rhoni liustik ja selle sisse raiutud 100 meetrine koobas-tunnel on tõesti midagi erilist. Sõit mäekülgedel ja jõeorgudes viib meid Täschi, kust sõidame mägiraudteega Zermatti linnakesse. Väikestesse poekestesse sisse hüpates, uudistades ja pildistades jõuame Matterhornile, üksildasele püramiidikujulisele tipule nii lähedale kui võimalik. Maailma alpinistide hirm jääb vallutamata! Tagasi Täschi läheme matkates. Sõidame üle Nufeni kuru ja veelkordselt üle Furka kuru, sest Gotthardi tunnel pandi ööks kinni. Puljong-supp, kartul, liha, gemüse ja väike jäätis maitsevad hästi.

Hommikuks oli Gotthardi tunnel (17 km) lahti ja me saime itaaliakeelsesse Šveitsi. Kohalik giid tutvustas Bellinzonas Gastelgrande kindlust ja linna. Ilm kiskus pilviseks. Kui Šveitsi looduse ilu saime oma silmaga vaadata ja nautida, siis Melides Lugano järve ääres kõndisime Mini- Šveitsis, tähtsamate 1:25 ehitiste vahel. Vihmasaju tõttu ei jäänud meil midagi tegemata. Vapratel ronijatel õnnestus ka ujumine Maggiore järves. Oma rahvaga tähistasime viimast Šveitsi õhtut.

Seitsmenda reisipäeva hommikul jätsime hüvasti meeldiva pererahvaga ja suundusime Schwyzi, Šveitsi kantonite liidu sünnilinna ja Seewenisse kohalikku juustuvabrikusse, kus oli väga ilus ning huvitav. Kõik maitsesid ja ostsid erilisi juustusorte. Meie reisi lõpetas Höllgrotteni Põrgukoobas, käigud ja koridorid, stalaktiidid ja stalakmiidid.

Järgisel kahel päeval sõitsime ja sõitsime, kuulasime Ivi uute reiside tutvustusi, vaatasime asjakohaseid filme ja meenutasime sisukaid ning ilusaid Šveitsi päevi.